...

Ópin... veel ja veel :( ...ja väsinud olen. Aga varsti lendan Eesti! Oeh, loodan, et tarviduseta óppematerjale kaasa vedada.

Head (t)ööd nüüd, mina lähen óppima. Óppimine on nimelt koolilapse töö - nii mu ema ikka väitis. Öid ilma "T"ee-ta mul enam polegi. Larbin aga teed (kohvi ikka ka, peaasi, et kohveiin -->selle struktuurivalemit oskan ka unepealt maalida kui juhust uneks olema peaks) ja teen tööd, ööl.

Juhe.

Olemisest, kohustustest...

Iiiigaaaav on. Ja kuidagi poolik on olla. Vastik paigaltammumise tunne. Pean veel pool nädalat vastu pidama, siis algab ometi uus semester, see viimane semester.
Suvelõpu imelised nädalad said otsa ning 8.oktoober lendasin tagasi Saksamaale. Täna hommikul ärgates (hall ja kurb olemine, üksi-tunne) püüdsin meenutada, mis krdi päralt ma siis nii vara siia tulin kui ülikool alles 22. 10 algab. Ahjaa, trenni pärast. Olin trennist juba kuu aega ju puudunud ning esimene esinemine on juba 11.11 ja kohe varsti peale seda ka esimene turniir... Trenni pärast... Kui kohustus on võetud, tuleb teda ka täita. Ainult et selle täitmisega läks mul ju kah esialgu nihu - nüüd puudun trennist juba kuus nädalat. Ühe korra peale siia saabumist venitasin end isegi trenni, kuid märkasin seal peagi, et see "haigusenatuke", mille ma paraku juba Eestist kaasa vedasin, võttis mu peale korra läbi tantsimist nii võhmale ja nööris hingamisteed lihtsalt kinni, et pingile istuma ma jäin. Kohapealsete tuttavate ja Eestist Kalli ja sugulaste kisa pääle vedasin end siis arsti juurde. Parem hilja kui mitte kunagi. Mida mõni juba Eestis kraaksus, osutus paraku tõeks - kopsupõletik. Nüüd olen aga juba jälle, ma vähemasti ise siiralt usun, terve. Jõudu on veel pisut vähe aga küll ta ka tagasi tuleb. Väga kiiret ju pole, seljakoti hooaeg sai selleks aastaks läbi.

Tegelikult hakkasin kirjutama, et siia nüüd kenasti trükimustaga oma selle aasta plaanid jäädvustada. Pealegi, et segadust ei tekiks, mu olemine pole sugugi nii hall. Loomulikult poeb aegajalt nukrus hinge, isegi mitte nukrus, vaid meeletu igatsus hea, oma, ja turvalise järele, oma Kalli järale, kuid olemas on ju kõiksugu sidevahendeid seda igatsust leevendamaks. Ja järgmine nädal, nagu mainitet, algab mul endal hirmus kiire elu, siis polegi enam aega hommikul voodis vedeleda ja kurvastada, jäävad vaid hetkelised hingetõmbepausid ja viivukesed momendid, kenasti mööda päeva jaotatuna, kus seisatan ning mõtetes oma Kalli ligi astun...
Jah, ülikool. Plaan siis järgmine: see aasta tahan Schein´i-vabaks saada! See tähendab siis seda, et selle aastaga tahan kõik 2. riigieksamiks vajaminevad Schein´id kätte saada, et ei peaks enam ühtegi taga ajama. Schein on siis see paberike, mis tõendab, et mul miski eksam jälle tehtud. Kui ma nüüd ei eksi, siis puudub mul neid veel vaid kaks... Siis saaks rahuliku südamega Eesti tulla aastat ära saatma ning uuele vastu astuda.

Hmm, see plaani paika panemine on ikka motiveeriv. Lähen ja alustan kohe täna õppimisega. Tegelikult oleks päääääris tore kui järgmise nädala lõpuks endale ca 300 struktuurivalemit pähe aetud saaksin (Montelukast, Sotalol, Saquinavir, Gentamicin...). Niisiis, tegudele! Ülikool tahab lõpetamist! (Sellel paberil on üsna suur tähtsus, või noh, MA olen otsustanud, et tal on suur tähtsus). Kui kohustus on võetud, tuleb teda ka täita!

Edu saladus peituvat mitte plaanide sepistamise oskuses, vaid improviseerimisoskuses.

Hmm, plaan homme edukas olla, on mul juba mõne aja eest püstitatud. Mu sisetunne ütleb mulle praegu, ca 12 tundi enne eksami algust, kus kuigi palju uusi ahhaaa!-sidemeid mu teadmiskillukeste vahele enam püstitada ei anna, et ega mul sääl suurt muud üle jäägi kui improviseerida.

lähen ja improviseerin endale edu/elu. (5,5 tundi peaks ju selleks piisav aeg olema!?)

Appi!

matkama....varsti

oeh, pean oma reisiootuses tõdema, et olen nii kohutavalt linnastunud kodanik. Mul on kingi, kingakesi ja sneakers´eid... ja palju!!!, kuid mul pole matkajalanõusid; mul on pükse ja seelikuid ja kampsunikesi ja igasugu sinna juurdesobituvaid nipetnäpeteid ehk assesuare, kuid et metsa minna ja mäele ronida, teetolmus kümmelda... selleks ei paku mu riidekapp mitte kui midagi ja siis on mul veel kotte, käekotte, käekotikesi ja isegi üks seljakott, millesse sülearvuti kenasti ära mahub ja ehk ka veel pudel jooki kui peaks tulema tahtmine oma kalli elektroonilise sõbraga LOODUSESSE, so. siis parki tiigi äärde, pikem reis ette võtta. Loomulikult on mul ka paar reisikotti, sest eks ma ju üks "kodu"-kool riikidevaheline pandeldaja ole. Mu parima reisikoti "stabiilsuse"tunnistuseks olid viimasel reisil mõlemad sangad, mis rebenenud, nii et võisin oma kahekümne kilost pampu kui hiigelsuurt tumepunast ületoidetud siga kätel kanda. Niisiis, kotte mul on. Ehtne seljakott, millesse oma seitse asja (tulen ma seitsmega üldse toime?!) pakkida ja ilma isikliku transpordivahendita teele asuda, seda mul põle! Njetu! Ja kõigi nende olemasolevate ning hetkel valusamalt märgatavate puuduvate asjade juures pean mainima, et pean end täiesti NORMAALSEKS inimeseks ja kaugeltki mitte mingiks tibividinaks.

Minu senised "metsikumad" kogemused: 1.Vosgesenites (Elsass) ristipõiki päevake mööda mäekülgi ronides, võimalikult ametlikke teid vältides (see oleks ju igav olnud!)
2.Ükskord Norras ronisin ka sinna, kuhu poleks pidanud. Mägi oli ilus...ainult kaljuserv teispoole tuli väga äkki. Lõpp hea, kõik hea. Ainult jakivarruka tõmbasin lõhki ja peale pisut seiklemist suutsin sõbrannaga isegi veel nii poolpimedas tee tagasi asustusse leida.
3. Pisut maadeavastamist Saarel, kõige seikluslikuga, mis tsivilisatsioonilähistel võimalik - pikad matkarajad, vesi otsas, auto mülkas (kaart näitas, et sealt läheb TEE! Ausõna!), levi pole ja nii uskumatu kui see ka pole - järgmine asustus tõepoolest nii u 10 km kaugusel... loomulikult hakkas ka päike loojuma.... ja auto aina vajus ja vajus...
4. tunnikest kuus miinus kuueteistkümne kraadiga mööda metsa uidata - ilus oli, habe läks härma!
...ja iga neist päevist lõppes uinumisega voodis.

Ööde juurde. Kus ma siis veel peale voodi maganud olen?
1. madratsiga põrandal (vatt- , õhk-, porolon-... ükskord vist ka iso-)
2. kahekesi väääääga kitsal välivoodil
3. telgis - nii koduõuel kui mere ääres (siis olin küll veel üsna väike)
4. Heinalakas
5. Ja kahel korral magamiskotis lageda taeva all!!!! (no vot, olen uhke! :D)

Resümee: kõige lootusetum polegi - väljaarvata need puudulikud asjad, mis veel muretseda tuleb, olen seiklusteks kui loodud!

Ma olen õnnelik! Sellist asja ei öelda just sageli selles koletus hallis elus. Aga elu ei ole hall! Tuleb vaid silmad lahti teha. Kui palju on värve! Iga moment on ise värvi. Isegi hallil ja hallil on vahe. Üks on sinakama tooniga, teine rohekama või isegi päikesekarvalise tooniga. EI OLE HALL.
Praegune moment on minul meresinine segatud salapärase rohelisega kuuhõbeda paistel.
Ja see õnn pole mingi ma-täna-olen-õnnelik-sest..., vaid ma OLEN õnnelik.

öööööööööö

Oi kui ammu pole siia midagi kribinud! Isegi üllatusin. Aga samas, keda huvitavadki minu paeudoprobleemid! Jaajaaa, ka naistel, mitte vaid meestel on pseudoprobleemid - loomulikult palju tagasihoidlikumad ;D
Näiteks sattusin mina täna linna - üle üüüüüsna pika aja. Mõtlesin, et ostaks endale uued kingad. Suveks. Madalad ja mõnusad, sellised plätalised, sest poolpäranduseks saadud mõnusad ja nahksed ähvardavad läbi kuluda. Et mul selline mõte ka pähe pidi tulema! Selliseid nagu mul enne oli, pole loomulikult olemas! Ja siis ma pidin tõdema, et mul pole mitte mingit väljakujunenud kinga/jalanõu maitset olemas! Valik oli nii kohutavalt suur, et nutt tuli kurku. Kuidas ma igatsesin sel hetkel head sõbrannat või ühte mitteigavlevat, adekvaatset sõpra enda kõrvale! Ok, kingapoest mina pagesin. Nii, kuidas oleks uute bikinidega? Mustavalgelillelisekirjud? Pruunid-tikitudlillelised? Pruunidroosatäpilised? Vanaroosaruudulised? Rohelisedlillelised? AAAAAAAPPPPIIII! Jäi ka see ost ära. Seelikut nagu mina teda tahan , pole nagunii olemas, nii et ei hakanud väga otsimisega vaevagi nägema. Jajahh - naised ja shoppamine :D Mis aga suve, ehk siis järgnevat kuud puudutab, siis vähemalt juuksevärvimuutuseotsus võeti mu õlult. Tegu siis nii pooleldi kihlveoga ;D Mitte, et ma oma juuksevärvi üle juurelnud oleks. Lihtsalt, nüüd pole pääasu - nii et, vooollllahhh, siit ma tulen!
Igatsen suve juba pikisilmi! Vähemalt jupikest temast nii jaanipäeva paiku.
Tegelikult on hämmastav, kuidas mu suhtumine aega/ellu muutunud on. Aeg/elu on midagi, mis meile endile kuulub. On meie endi otsus, mis me temaga peale hakkame. Teisipidi, olen kogenud ka kuidas mind ümbritsevatel inimestel on võimu minu aja/elu üle, kuidas mind peaaegu elusana on maha matta võimalik. Sellised kogemused arendavad ühtepidi jonnakust, teisipidi äratavad tõrksameelsust ja isepäisust - phäääh, saan ka isepäini! Tegelikul olen siiski ka mina vaid nõrk inimlapsuke, kes hea meelega aegajalt kellegi tugevale õlale toetuks. Uskumatu, et mina midagi sellist väidan! Aga nii see on. Ei ole lihtsalt võimalik alati teiste jaoks olemas olla. Viimane piisk karikasse oli ilmselgelt tänane öö, kus ma taaskord suure, ärakuulava `õe` rollis olin, keset õrnutsevaid paarikesi. Toetav õlg, kus sa oled?! Mina olen ja elan, teadlikult, sihiga... Loomulikult saan ka ise!....aga ma ei taha!

Nii, kui teksti kohta küsimusi on, siis palun!
Juhuuu, varsti on suvealgus! See tähendab et vahetestid on seljataga ning ees seisab lend põhja poole! Kusjuures vahepeatusega Poolas - sellise variandiga pole veel lennanud - ikka uus ja huvitav, mulle sobib :)

Ah, veel väike vahepala - leidsin hiljuti ühe lepingu selle kohta, et keegi lubas mind kord `laua alla` juua. Leping puha tunnistajate poolt allkirjastatud :D Tea kas olen äkki liiga vana selliste lepingute täitmise nõudmiseks? Arvestades veel seda, et viimased paar nädalat on mul hirmus treening ka jälle selja taga, mis sellist puudutab. Eks näis! ;P

kallikalli, teie Egle

Laena kannelt, Vanemuine!

Õhtu, peale trenni - peavalu, kondivalu (trenn oli täna tõesti koormav), puuga vastu pead saanud tunne.
Lähemalt - sain täna teada, et mulle avanes "imeline" võimalus oma teadmisi ravimivormideõpetuse erialal veel semetrike täiendada, ehk siis ei läinud see eksam mul. Eelmisest nädalast saadik pole ma veel suutnud korralikult magada, peavalu ja imelik värisemine on mu alalised saatjad ning siis veel see:
Õhtune kosutav Skype-kõne. Tunne juba päris hea. Väike tuikamine peas küll endiselt, kuid nüüd juba selline vaevumärgatav. Jutt teemadel lumeleopardid, keemia, kes me oleme/miks me oleme jne. ja siis ta tuli! "Laena mulle kannelt Vanemuine!!!" ????????????????? Jäin hetkeks ehmunult vait. Mis krt!? Mis krdi päralt tuli mul äkki selline mõte pähe? Või ei olnudki mõte.... miks küsis äkki keegi minult kannelt? Mis Vanemuine? Kes sa oled, et kannelt tahad? Issssssver, ma ei ole üksi!!
-Kuule kui sulle nüüd aga kandle annan, kavatsed äkki veel viimati terve öö mängida ja ma ei saa jälle magada!
-No anna siis kapist bajaan!
-Ei anna! Mängida üldse okad? Mida paganash! (....eeee, jeerum, mul ei olegi ju kapis bajaani, äkki peaks seda ka talle mainima?)
KELLELE?????!!!!!
Võttis aega, enne kui naerupurskest jälle toibusin. See mu monoloog tekitas ilmselt üksjagu segadust.
Tegelikult on meiega.....eee MINUGA kõik korras. Ülikool ei ole seda väärt, et labiilseks muutuda. Sellegi poolest on viimasel ajal tulnud ehmatavalt palju ette hetki, kui peas laiutab tühjus ning näiteks kellegi nimi ei tule meelde (sugulaste, heade sõprade...). Loodus ei salli tühja kohta... ma kavatsen aga selle vastu võidelda, et ta selle koha mingi ülbe tüübiga ei täidaks.
Vähe imelikuks jään ma sellegi poolest ;D Luban!!

Kena kevadet ja värsket mõistust teile!!!