Laena kannelt, Vanemuine!

Õhtu, peale trenni - peavalu, kondivalu (trenn oli täna tõesti koormav), puuga vastu pead saanud tunne.
Lähemalt - sain täna teada, et mulle avanes "imeline" võimalus oma teadmisi ravimivormideõpetuse erialal veel semetrike täiendada, ehk siis ei läinud see eksam mul. Eelmisest nädalast saadik pole ma veel suutnud korralikult magada, peavalu ja imelik värisemine on mu alalised saatjad ning siis veel see:
Õhtune kosutav Skype-kõne. Tunne juba päris hea. Väike tuikamine peas küll endiselt, kuid nüüd juba selline vaevumärgatav. Jutt teemadel lumeleopardid, keemia, kes me oleme/miks me oleme jne. ja siis ta tuli! "Laena mulle kannelt Vanemuine!!!" ????????????????? Jäin hetkeks ehmunult vait. Mis krt!? Mis krdi päralt tuli mul äkki selline mõte pähe? Või ei olnudki mõte.... miks küsis äkki keegi minult kannelt? Mis Vanemuine? Kes sa oled, et kannelt tahad? Issssssver, ma ei ole üksi!!
-Kuule kui sulle nüüd aga kandle annan, kavatsed äkki veel viimati terve öö mängida ja ma ei saa jälle magada!
-No anna siis kapist bajaan!
-Ei anna! Mängida üldse okad? Mida paganash! (....eeee, jeerum, mul ei olegi ju kapis bajaani, äkki peaks seda ka talle mainima?)
KELLELE?????!!!!!
Võttis aega, enne kui naerupurskest jälle toibusin. See mu monoloog tekitas ilmselt üksjagu segadust.
Tegelikult on meiega.....eee MINUGA kõik korras. Ülikool ei ole seda väärt, et labiilseks muutuda. Sellegi poolest on viimasel ajal tulnud ehmatavalt palju ette hetki, kui peas laiutab tühjus ning näiteks kellegi nimi ei tule meelde (sugulaste, heade sõprade...). Loodus ei salli tühja kohta... ma kavatsen aga selle vastu võidelda, et ta selle koha mingi ülbe tüübiga ei täidaks.
Vähe imelikuks jään ma sellegi poolest ;D Luban!!

Kena kevadet ja värsket mõistust teile!!!

Uni lännu!!!

Nii, seljataga see va hirmu, paanika ja ärevusega oodatud eksam. Viis tundi rabasin teist taas kord kirjutada. Või noh, tegelikult oli tegemist kahe eksamiga teineteise otsas kinni, poole tunnise vahega, sest läbi peab saama paraku mõlemast eraldi, et semestrike lõpu pole liikuda saaks. Mis lõpu poole tegelikult! Et sellele VIIMASELE statsionaarsele pääseda! Ootan, vaatan, mis ta´st sai :)
Otsustasin mina siis nüüd, et vat täna ei ärka äratuskella peale üles! Viimasel ajal oli seda uneaega jälle pisut vähevõitu. Eile öösel kolm tunnikest, ööd enne seda nii 4-5-6-max 7 tundi. (Aga ikkagi rohkem kui mõnel siin nädala alguses ;P) Eile õhtul suutsin end isegi seltskondlikuna veel klaasikest Guinnessit rüüpama vedada, kuid enne teist pidin alla vanduma, sest väga imelik hakkas olla - kahtlane värin ja pööritus. Diagnoos - magamatus. (sest ÜHEST õllest saab muidu heal juhul vaid janu kustutatud). Tatsasin siis koju, tõmbasin kurnatuna kerra ning otutasin magada... Tulemus...nüüd on kell küll juba pool seitse hommikul, kuid mina olen juba tund aega üleval. Kohvi ka joodud. Und jätkus peaaegu kuueks ja pooleks tunniks! Mitte, et mul väga hea olla oleks. Vaikselt tuleb see vastik seemine kurnatus jälle esile - selline käpad värisevad ja silmad krõllis olek...aga magada ei saa! Kes on mu und näinud? Selline väga suur ja silmatorkav ei tohik ta olla, kuid äkki keegi on siiki kohanud. Et ta nii vähenõudlik on siis sobib tagasisaatmisek ka ümbrikus. Tänan.

kõik kõige paremas korras

Ma pole absoluutselt võimeline 3-5 minutilist teed tegema! puh, mis kogustes parkaineid mina ühtepuhku endasse kallan - juube! Tee, mida mina joon tükib nimelt ikka ja jälle kuni 30 minutiline olema... kui ta mulle just jälle alles teisel hommikul silma ei jää. Nii, ja nüüd kujutage ette, mul oleks laps... kelle mina õhtuti vanni mulistama saadaks... Arvan, et on päris hää, et mina tädiks saan ja mitte ise lapsevanemaks. Kõrgemad jõud või muu, elu kulgeb ikka ilmselgelt oma parimat rada :D JA selle kohta oleks näiteid veel hulgi aaaga lähen ja rüüpan nüüd oma jahtunud teed ja loen õhtulektüüriks ravimivormideõpetuse-"teatmeteost", mille kaasautoriks mu vana, tüdinud, epudrillast proffessor u kahekümne aasta eest oli.

Just nii - puuris

Minu puuriks on hetkel märts ja Saksamaa. Neetud olgu, et mu puuril on ka ajaline piire - sellisest puurist ei anna aja möödumata ka mitte välja murda. Mis mu puuri ruumilisust puudutab... siis eile oli üks selline päev, kus palju vist enam ei puudunud ning ma oleksin välja murdnud. Tekkis lühiühendus ning illusioon võimalusest nüüd ja kohe mingid esmavajalikud asjad kokkupakkida ning Saksamaa kus krt jätta. Siin ma nüüd täna istun...ja õpin, vähemalt teen nägu...
Nii aga tagasi puuri juurde. Märtsiks olid mul ilusad plaanid. Nagu näiteks mitte õppida, vaid VAHEAEGA nautida ning seda loomulikult kodus, Eestis, oma Kalliga. Kusagilt aasta algusest saadik hakkas aga, mis kooli puudutab, kõik lihtsalt viltu minema. Ja nii ma selle puuri iseendale valmis meisterdasin. Pean märtsis neli eksamit ära tegema, millest kahest konkreetselt terve pool aastat mu elust sõltub. Kui neid ära ei tee, istun veel pool aastat kauem Saksamaal. Üks sogane värk. Tahan siit ära, kuid kool vajab lõpetamist...mida kauem aga kodust ära olen, seda vaevalisemalt tulen asjadega siin toime, sest igatsus võtab juba kolossaalseid mõõtmeid. Nokk kinni saba lahti jne. Ok, kui keegi nüüd veel aru saab, mis radu mu mõtted randavad, siis palju õnne!!
See siin oli nüüd mu esimene arglik katse kah bloggindust arendada. Aga mõtted tulid laviinina peale, nii et pean neid nüüd siiski üksinda lahti harutama minema.
Ja oma kevadmasendusega tulen ma tegelikult toime. Ausõna. Sest sõltumata geograafiast ja tema needusest ja hetkelisest tujumadalseisust tean ma väga täpselt, mida ma tahan. Siht on mul selgelt silme ees - kool lõpetada, nii kiiresti kui võmalik ning elama hakata! Ehkki ma juba poolteist aastat tunduvalt teadlikumalt oma elu elan ja enam mitte vaid ei "ole", siis mäetipp on veel vallutamata. Mis on mäetipus? Seal on KAKS inimest ... ja kord ka paar rohkem ;D
Nii õppima! Farmatseutiline bioloogia, ja biooloogiline farmaatsia, saagu nii!